Kummist otsatihendite materjali saab esialgu tuvastada viie levinud meetodi abil: põlemismeetod, erikaalu mõõtmine, kandja takistuse kaalutõusu test, kuuma õhu vananemiskatse ja madala temperatuuri meetod.
1. Põlemismeetod: võtke väike proov ja süütage see õhu käes, jälgides põlemisasendit, leegi värvi ja lõhna:
- Nitriilkummi (NBR): leek on põlemisel kollane, musta suitsu ja terava lõhnaga, mis sarnaneb põleva plastiga.
- Fluorokumm (FKM): iseeneslikult{0}}kustuv pärast leegist eemaldamist, tekitades hapu lõhnaga tiheda suitsu ja väikese leegi.
- Silikoonkumm: jätab pärast põlemist valge pulbrilise jäägi, ilma nähtava leekita.
- Etüleenpropüleen-dieeni monomeer (EPDM): põleb pidevalt ereda leegiga ning näitab pehmenemist ja tilkumist.
2. Erikaalu mõõtmine: proovi tiheduse mõõtmine elektroonilise skaala abil:
- Fluorkummil on suurim erikaal, tavaliselt üle 1,8;
- Kloropreenkummi (CR), ECO jne erikaal on samuti enamasti üle 1,3;
- Oluliselt suuremat erikaalu saab esialgu identifitseerida kui fluoro- või kloropreenkummi.
3. Kaalutõusu test: kastke proov 24 tunniks kindlasse söötmesse (näiteks 100-kraadisesse masinaõlisse) ja seejärel kaaluge:
- NBR, fluorokumm, CR ja ECO näitavad vähe muutusi massis ja kõvaduses;
- NR, EPDM ja SBR kaal aga enam kui kahekordistub koos mahu märkimisväärse suurenemisega.
4. Kuuma õhuga vananemiskatse: asetage proovid vanandamiskambrisse ja kuumutage üks päev, tõstes järk-järgult temperatuuri ja jälgides muutusi:
- 150 kraadi juures muutuvad looduslik kautšuk (NR), kloropreenkumm (CR) ja SBR rabedaks, samas kui NBR ja EPDM jäävad elastseks;
- 180 kraadi juures muutub tavaline NBR hapraks;
- 230 kraadi juures puruneb ka hüdrogeenitud nitriilbutadieenkumm (HNBR), kuid fluorokumm ja silikoonkumm säilitavad hea elastsuse.